Friday, June 17, 2011

Laadad on toredad, tulge Vastseliina Suurele Maarahva laadale.


Imeline Vana Petserimaa keraamika Vastseliina laadal

Laada teevad kindlasti eriliseks loomad, sellel pildil küll Merli kodus koos papa küülikuga, mammadel väikesed pojad
Mulle on väiksest peale laadad väga meeldinud, vist teistele inimestele kah, miks muidu laadad nii rahvarohked on. Mäletan kui ma 5 klassis käisin ja meil oli õues parasjagu geograafia tund, kui laadakarneval kogu laulu ja tralliga lähedalt mööda läks. Olin nagu Buratiino, kes kooli asemel laadarongkäiku vaatama jooksis. See oli nii eriline, enamus oli hobustega ja mingiks teemaks riietunud.Üks hobuvanker oli saunaks tehtud ja kõik kes seal peal olid, olid saunalised, vihtlesid kõvasti ja viskasid leili, jah päris saunaahi oli ka seal vankri peal. Mina vaatasin suu ammuli tee ääres ja see kõik oli nii põnev ja huvitav.
Koolis tuli küll selle jooksmise pärast ikka väike jama ka aga see laadakarnevali rongkäik oli ikka väga eriline, mida mäletada ja lastelegi rääkida. Imelik,et tänapäeval laatadel selliseid põnevaid kostümeeritud  koos puhkpilliorkestriga rongkäike enam ei ole. Võiks ju olla. Minu isa näiteks rääkis, et kunagi Esimese Eesti Vabariigi ajal olevat Võrus isegi elevandid rongkäigus marssinud ja see oli temale erilise mälestuse jätnud.
Rongkäik oli omal ajal vägev aga ka laat vähem huvitav ei olnud. Esimene asi kus ma oma vähese raha kulutasin oli õnneloos, unistusega midagi suuremat ja paremat saada. Mitte kunagi ei võitnud ma mingist pisiasjast enamat aga mu usk lapsena õnneloosi võlusse ei kustunud kunagi. Kui raha otsas ei tahtnud me laadalt lahkuda vaid hakkasime sõpradega pudeleid korjama. Igaljuhul jäätist sai lohutuseks söödud, samuti mäletan laadal seda šaslõkiküpsetamise lõhna ja mäletan, et ka minagi kunagi toore šaslõki ostsin, vanasti müüdigi tooreid šaslõkke ja igaüks sai ise küpsetada. Mäletan, et küllaltki pekine oli see minu šaslõkiliha aga kui ma ta kuidagi ära jõudsin küpsetada siis maitsev oli ta igaljuhul. Meeldis see laadamelu ja inimeste sagimine, isegi laadaplats tundus imearmas, mäletan kuidas läksin sinna turuplatsile kui laata ei olnud ja kui imelik -kuidagi kurb ja mahajäetud kõik oli.
Mäletan kui me olime kohe abiellunud oli ka Võrus laat, aasta 1988, oli kuulda et laadale tuleb müügiks dresse, tulime juba öösel järjekorda seisma, me ei olnud kaugeltki esimesed, kes seisma olid tulnud. Hommikul oli jube möll ja trügimine, igaljuhul mingeid meie unistuste dresse ei olnud ja kogu meie seismine asjata, et mitte päris tühjade kättega sealt ära tulla, saime osta meie väikesele tütrekesele puuvillase dressipluusi ja püksid. Niipalju siis jubedast trügimisest ja laadamöllust, otsustasin, et ma enam öösel kuhugi järjekorda seisma ei lähe ja õnneks nüüd 23 aastat hiljem, enam ei olegi vaja kusagil öösel järjekorras seista, aga laadajärjekorrad on tänapäevalgi, kuid juba hulga rahulikumad ja viisakamad.
Homme saab siis jälle lapsepõlve unistustemaale- suurele tõelisele Vastseliina Maarahva laadale, küll ilma rongkäiguta aga ikkagi väga põnevale sündmusele. Haanimaal ei taheta ürituse sõna kasutada, üritus on selline asi,et üritasin kõvasti aga välja tuli nagu alati. Sündmus seejärel on selline pidu või tähtpäev, mis jääb heas mõttes kauaks meelde ja sellest räägitakse rohkem kui üks päev. Niisiis valik on Teie, millist sõna kasutate kui kuhugi sammud seate.
Mis mulle tänapäeval laadal meeldib- muidugi käsitöö, loomad, taimed, huvitavad erilised asjad, laadatoidu lõhn ja samuti see ammune unistus-laadamelu, mis mulle jooksujalad kunagi alla pani. Muidugi ma naudiksin seda laata rohkem kui ma ei peaks kedagi süles tirima ja samas kartma,et teised ära kaovad. Aga samas kõigil on õigus laadast rõõmu tunda ja oma lapsepõlvemälestused just siit saada.
Muusikud Vastseliina laadal

Puust auto ja Merli Vastseliina laadal

Päkapikud Vastseliina laadal
Mis onn need erilised asjad mida laadalt otsin, ükskord ostsin ühe mehe käest kaks puust tehtud kurepesa koos kurgedega, sain need lillevankrisse panna ja seal on nad rõõmuks kõigile, nüüdseks juba pisut kulunud aga armsad asjad igaljuhul mida ei saa kusagilt mujalt kui trehvad sellise toreda mehe otsa laadal, kes selliseid ilusaid asju oma hinges kannab ja kätega valmis teeb. Tihti olen ostnud oma kaltsunukkude kollektsiooni mõne vahva ja erilise nuku, või on see mõni pisike käsitööehe või korv. Samuti laadavahvlid ja laadapuder on imehead, tulge Teiegi homme laadale, siis koos on hea arutada, mis selle aasta laadal toredat ja huvitavat oli. Kohtume homme ja ülehomme Vastseliina Maarahva laadal.

Wednesday, June 1, 2011

Vaskna turismitalu saab pühapäeval täisealiseks ja meie seiklustest Ameerikas ja Venemaal.

Vaade Vaskna järvele
See oli juba 18 aastat tagasi, 1993 aasta 5 juunil kui Vaskna turismitallu jõudsid esimesed külalised ja veel kaugelt Saksamaalt. Kui lähedaseks on praeguseks ajaks saanud tõeliselt kauged maad, aga Saksamaa on juba päris lähedal, siinsamas meie Euroopas. Aga sellel kaugel ajal oli meie Eesti riik veel väga noor ja välismaalased ööbisid ikka hotellides, mitte kusagil maal talus.
Poolteist aastat enne esimesi külalisi 1991 aastal oli meil võimalus külastada Ameerika Ühendriikides oma kauget tädi ja me olime ka esimesel välisreisil. Nägime palju huvitavat, mida me Eestis kodus kunagi näinud ja kogenud ei olnud ja see oli ka esimene tõsine kokkupuude kapitalistliku majandusega. Mõned asjad tegid ikka tõsiselt hirmu, me ei teadnud tollel ajal mis tähendab tervisekindlustus ja kuulsime teistelt, et kui meiega midagi juhtub võib tädil maja käest minna. Igaljuhul tundus see väga jube, sest tulime ju ühiskonnast kus arstiabi oli tasuta. Kui sellised asjad kõrvale jätta siis oli põnev näha poode, mis kõik olid otsast otsani täis kaupa ja ostjaid oli vähe või parasjagu. Esimest korda nägime selliseid suuri kaubanduskeskusi linna ääres, mis nüüd ka meil täiesti tavalised on. Oli novembri algus ja tädile tulid iga päev jõulukataloogid, mis oli imeilusat kaupa täis. Kui palju häid ideid, need ilusad kataloogid võlusid mind niipalju,et võtsin neid katalooge ka koju kaasa. Praegu on kataloogid meil täiesti tavalised aga selliseid kvaliteetkatalooge ei ole ma muidugi siin näinud.
Üks väga eriline kogemus oli Chicagos ühe kaubamaja vaateaknaid nähes. Seal oli kogu Tuhkatriinu muinasjutt, muinasjutuvestja luges, muusika mängis ja Tuhkatriinu läks liikudes ballile. See oli imeilus,eriti veel minule suurele muinasjutusõbrale. Neid imeilusaid vaateaknaid tuldi vaatama nii kaugemalt ja lähemalt ka Ameerikas. Midagi sellist pole ma ei Eestis ega kusagil Euroopas näinud. Eestis on vaateaknad vaeslapse osas, ainult Võru linnas on üks imeilus Leeri lillepood, kus on imeilusad vaateaknad, mis mulle tuletavad meelde  seda tohutult ilusat muinasjuttu.
Ameerikas sai nähtud seda äride paljusust suurte teede äärtes, toidukohti, tanklaid ja majutuskohti.
Tekkis mõte ja usk, et meilgi Haanjas Suure Munamäe taga võiks üks ilus ja armas kogu südamest tehtud majutuskoht olla. Ka see sai Ameerikas selgeks,et heasse kohta sõidetakse ka Ameerikas kaugele, kuigi igal pool on kohti kuhu minna palju ja suust suhu reklaam töötab. Ning ja kui hea on meie kodune eesti toit, kuigi seal olid poed kaupa täis ja kõik toit oli ilus ja ahvatlev oli see väga tehislik ja meie tolleaegne kõik ise tehtud suu tundis eriti teravalt igatsust naturaalse toidu järele. Chicago Eesti Majas pakuti väga head ja naturaalset eesti toitu. Ka meie tädi pakkus meile parimat toitu aga toitus mis poes saada oli , oli tehis maitse juures.
Piletid olid meil ostetud Aerofloti lennukile aga me ei teadnud, et me pidime sinna veel helistama üle, et me ikka tagasi koju läheme ja meie kohad olid välja müüdud. See oli tohutu möll mis seal lennujaamas toimus, kotid said peale aga ise jäime maha. Meid oli 11 inimest, kes enam lennukisse ei mahtunud ja õnneks oli meie seas kaks toredat advokaati Venemaalt, kes meile kõik õigused välja nõudsid. Me saime tasuta majutuse ja õhtusöögi, järgmisel päeval pidi Aerofloti töötaja meile uued piletid tooma, lennule New Yorki ja sealt edasi Moskvasse.
Hommikul oligi pilletitooja kohal ja kõigile piletid olemas peale meie ja ühe Armeenia mehe. See oli jube hetk, et kas tõesti jääme maha ja kodu ei saagi. Rääkisime oma murest meie juba sõpradeks saanud advokaatidele ja nad olid väga üllatunud et meie pileteid ei saanud. Nad lubasid selle asja korda ajada ja tulidki piletid teisest taskust välja. ME EI TOHI UNUSTADA, ET AASTA OLI 1991, Eesti oli lahkunud Nõukogude Liidust ja nii taheti meid kas hirmutada või raha välja pressida. New Yorgis oli meil pool päeva aega, aga hirm oli suur ja me lennujaamast kuhugi minna ei julgenud. Mõtlen väga soojate tunnetega meie sõbraliku mahajääjate grupi peale, kellest enamus olid vene rahvusest väga toredad inimesed, tänu kellele me lõpuks koju saime aga kelle kontakte meil kahjuks ei ole. Moskvas lennukist maha astudes tundsime, et me oleme juba kodus, sest seda süsteemi me tundsime, see oli meile tuttav aga kas ikka oli.
Moskvast Eestisse saamisega oli meil ikka palju tegemist. Kuna me jäime lennukist maha, siis läksid luhta ka meie rongipiletid Eestisse, kui meie viimasel minutil raudtejaama jõudsime olid kõik piletid terveks kuuks välja müüdud ja häid advokaatidest sõpru ka enam ei olnud, jäi loota ainult iseendile,et kodu saada. Kahjuks olime me minnes kogu raha lennujaama restoranis raisanud, kuna arvasime, et meil on kõik olemas aga kahjuks me eksisime. Rong pidi väljuma 15 minuti pärast ja me palusime väga reisisaatjat, andsime oma kogu vene raha ülejäägi ja 1 dollari ja meid kolmekesi võeti peale, pandi kupeesse ja anti veel sooja teed ka. Me olime liiga väsinud,et hirmu tunda,et võibolla võtab meid "jänesid " kontroll kinni ja tõstab suvalises jaamas maha. Aga meie olime oma unenägudes juba kodus ja hakkasime turismitalu pidama...